“Kaarnakivike, nagu paljud juba teavad, on üks niisugune kivike,” kirjutas m öödunud sajandi üks omapärasemaid kirjanikke, Juhan Jaik (1899-1948) novellis “Kaarnakivi”, “ mis annab inimesele kõike, kui inimene selle leiab ja oskab sellega targalt talitada.”
Sellega andis ta ühtlasi tõlgenduse oma kirjandusele ja kirjutavale inimesele üldse. Kaarnakivi oli Jaigi loomingus piiride avaja rollis. Ta avardab inimese taju ja eemaldab katted silmadelt; paneb kuulma ja rääkima senitundmatuid keeli. Kaarnakivi muudab inimest, viies ta uuele tasandile.

* * *

Juhan Jaik on kuulus küll eelkõige tondijuttude kirjutajana, kuid tema loomingust võib leida ka palju vanu müstilisi ja religioosseid uskumusi. Jaiki võikski nimetada eesti algupärase müstilise kirjanduse loojaks. Kirjanik on võrreldav kuulsa John Ronald Reuel Tolkieniga, kes samuti ammutas loominguks inspiratsiooni vanadest legendidest ja pärimustest ning oli mõjutatud oma kodukoha loodusest ja õhustikust. Sealjuures on kahel mehel veel üks oluline sarnasus - mõlemad olid sügavalt usklikud, religioossed inimesed. Mütoloogia ja folkloori taustaks mõlema kirjaniku loomingus on kristlik maailmakäsitlus. Katoliiklase Tolkieni raamatumaailm on küll selgemini ja põhjalikumalt kirja pandud kui luterlase Jaigi oma, kuid viimasegi loomingus on väga selge niidistik, mis tegelasi ja sündmusi ühte köidab.
Kuid osa kirjaniku loomingust on väga otseselt seotud ka kirjaniku elusündmustega. Näiteks novelli “Pikk tee” tegelane Peedukene meenutab kirjaniku juba väikesena surnud poega Peepu, novellides alati positiivse tähendusega päike aga suurt seinavaipa, mis oli Jaikide pere õnne ja armastuse sümboliks. Wilhelmine Jaik kudus selle vaiba pärast poja surma, võttes aluseks mehe novelli “Kaie ajaviide”. Hiljem sündinud kolm last panid päikese vanemate jaoks taevas jälle erksamalt särama. Soojuse, valguse ja lootuse sümbol päike, mis nii hästi iseloomustab kirjaniku kirjutamisstiili, on aga lisaks ka koht, kuhu uskumuste kohaselt hinged kaovad. Päike kui jumalus või ülima Jumala sümbol on tuntud paljudel rahvastel nii Austraalias, Aafrikas, Aasias kui Ameerikas; samuti on jumalikkust, Jumalat alati seostatud valgusega. Valguse võitu pimeduse üle manifesteerivad aga paljud Jaigi novellid.
“Ära lase kurjal maailmal rõhuda ja hävitada end. Ära saa niisuguseks nagu need teised siin…” on kirjas novellis “Pikk tee”. Jaik ise ei saanud kindlasti selliseks nagu kõik teised ja ka tema looming on Eesti kirjandusmaastikul midagi hoopis iselaadset. See on seotud nii eesti folkloori - peamiselt Võrumaa tausta ja loodusega - kui laiemalt mütoloogia, maagia ja animismiga. Kuid kõikide nende kõlavate märksõnade kõrval on oluline, et Juhan Jaik kirjutas lapsemeelselt ja palju lastele. Tema tondid, puugid, kratid ja peninukid on vahel küll lausa uskumatult halastamatud ja kurjad, kuid see ei ole ängistav, võitmatu kurjus. Oluline on ka see, et erinevalt eksistentsialistlikust kurjusekäsitlusest on kurjus Jaigi loomingus iseseisev nähtus, mitte osa inimloomusest. Selleski on lootust, päikest.
Jaigi loomingu reaalsuste segipaiskamise keskmes seisab muidugi kaarnakivi. Kivi on üldse eesti kirjanduses üks kõige levinumaid looduslikke kujundeid. Kuid mitte ainult eesti kirjanduses, vaid kogu Euroopa kultuuris on kivi, “tarkade kivi”, oluline märksõna, mida samas tähenduses kasutab ka Jaik. Nõnda laseb ka tema kivil “muunduda” kullaks, andes sellega ilmse vihje kaarnakivi seosele alkeemiaga, mis omakorda on Euroopa kultuuriruumi ja ka religioosse ruumi vormimisel suure tähtsusega.
Lisaks kaarnakivile ja temaga seotud väga paljudele tõlgendustele on Jaigi looming aga hämmastavalt rikas ka igasuguste uskumuste, sealjuures mitte ainult Eestis levinud müütide poolest. Näiteks novellis “Isa surm” väärib tähelepanu suremise akt: isa surmast teada saades on peategelane kohe kindel, et kuradid püüavad isa hinge kinni ega lase seda taevasse. Uskumus hingede kehavälisest eksistentsist ja vahemaailmast on omane peaaegu kõikidele usunditele; praktiliselt kõikides usundites eksisteerib vahemaailm, kus mängivad olulist rolli ka deemonid. Jaigi loomingus on taustaks aga ka lunastus, lootus pääsemisele paremasse ja kõrgemasse maailma. Novellis pärib selle lunastuse, inimesest vägevama jõu avalduse, ka isa vaim: “… ta sai tuikeseks valgeks ja lendas taeva, kadus pilvede vahele.”

* * *

See lootusrikas suhtumine aitas Jaiki tema küllaltki keerulisel eluteel. Päikeseline aeg asendus sõja puhkedes paljude raskustega seotud emigreerumisega. Muu hulgas tuli maha jätta ka pärsia tehnikas kootud 3,2 meetri kõrgune ja 2,5 meetri laiune päikesevaip. Kõigepealt põgeneti Saksamaale. Sealset peatuskohta on tütar Ilo kirjeldanud järgmiselt: “ Meie pere sattus Oderi-äärse Frankfurti lähedale. Seal olid jubedad barakid, kus tuul lõõtsus seinapragude vahelt sisse ja laest tilkus vihma. Meil tuli magada kahekordsetel naridel, haisus ja mustuses, olla lutikate pureda. Söögiks saime lahjat leent, mis ei püsinud kaua sees. Seda õudust on raske kirjeldada.”
Kui sealt õnnestus pääseda, ei leitud ka järgmises peatuspaigas, Rosenheimi väikekülas, ööbimiskohta. Lõpuks õnnestus ettevõtlikul Wilhelmine Jaigil perele hõbelusikate eest siiski väike toake kaubelda. Üleelamised mõjusid kirjanikule aga rängalt - ühel hommikul ärgates ütles ta, et ei kuule midagi ja näeb vaid päikesehelendust. Tänu ravile Innsbrucki ülikooli kliinikus õnnestus kuulmis- ja nägemishäiretest siiski vabaneda.
Oma sisemist jõudu ja lootust ei pannud kirjanik ainult oma loomingusse, vaid seda said tunda ka kõik need, kelle jaoks Jaikide väike peatuspaik Zillertali orus Tiroolis sai omamoodi konsulaadiks, mille kaudu samasse orgu suutis põgeneda üle saja eestlase. Kuid sõda kandus ka Tirooli. Suvel 1945 liikus perekond edasi Pariisi, kaugemaks eesmärgiks oli siiski pääseda Rootsi. 1946. aasta alguses õnnestuski viimase varanduse eest jõuda sinna. Juhan Jaik pingutas meeleheitlikult, et perele kirjutamisega sissetulekuid hankida. Talle oli toeks abikaasa, kes suutis peeneid haapsalu rätikuid kududes ja neid müües perele elatist hankida. Samas läks kirjaniku tervis aina halvemaks ja 1948. aastal suri ta Rootsis Katrineholmi linna haiglas. 1990. aastal maeti ta ümber Tallinna Rahumäe kalmistule väikese Peebu kõrvale.

* * *

Jaigi loomingus on surmast küllalt palju juttu. Kui ka mitte otseselt nagu novellis “Isa surm”, siis kaudselt on see olemas kõikides juttudes, kus n­ii-öelda üleloomulikud olendid tegelasteks. Kõik need kahtlased tondid ja kratid on ju pärit pimeduseriigist, mida sageli seostatakse surmavallaga. Kuid surm ei pruugi olla seotud üldsegi tontide ega hirmuga, vaid ka hoopis millegi imelisega nagu novellis “Käokübarad”: “ Muidugi, ainult siin võisid sündida imed. […] Oli ju siia kukkunud alati päikese iseäraline kiir, mis andis lilledele erilise värvi ja lopsakuse. […] Teadis Vidrik nüüd, et Liide on kõikjal tema ümber, et teda ei või leida enam veest ega kalmistult…” Surm selles novellis räägib pigem peategelase Vidriku muutumisest, tema lagunemisest ja uueks saamisest, kuigi see on seotud ühe teise surma, tütarlapse Liide enesetapuga.
Oluline on ka reaalsuse ja aja suhtelisus, määratlematus, mis Jaigi jutte iseloomustab. Unenäolisuse ja ärkveloleku piir on hägune, ja piiri olemasolu ei ole üldsegi eriti oluline. Kontakt vaimse maailmaga pole imelik, pigem loomulik. Jaigi jaoks on enesestmõistetav, et elu ei piirdu selle materiaalse, käegakatsutava reaalsusega, mis meid vahetult ümbritseb. Tema sisemine usk suuremasse ellu, mille kandjaks ta kristlase ja religioosse inimesena oli, on kirjutatud tema loomingusse. Vahest alati mitte just otsesõnu, vahel ka nii, nagu ta kirjutab novellis “Käokübarad”: “ On mõtteid, milleks sõnu ei ole. On asju, millest sõnuti rääkida ei saa .”

Maarja Vaino (1976) on lõpetanud TPÜ eesti filoloogia eriala ning omandanud sealsamas humanitaarteaduste magistri kraadi kirjandusteaduse erialal. Töötab A. H. Tammsaare muuseumi juhatajana. Kirjandusliku rühmituse 14NÜ liige.